Kontsert

Seekordne postitus on ving ving ja vabalt ignoreeritav.

Neljapäevane Dagö kontsert kinnitas mu senist arvamust, et avalikud (suur)kontserdid on enamuses ajaraiskamine, mida ei tasakaalusta ka potentsiaalselt saadav emotsioon.

Fännide viha ennetamiseks ütlen kohe ära, et Dagö pole siinkohal üldse süüdi.

Alustame, siis algusest. 

Hunnikus rahvast väikeses ruumis, kus varbad jäävad terveks vaid tänu õigele jalatsivalikule. Eriauhind tegelastele, kellel on veel liiga palju vaba ruumi ja üritavad leida mõnd kitsamat kohta. Seal eespool. Küünarnukid aitavad.

Algab kontsert. 

Teise loo ajaks hakkab käsi kobama olematute kõrvatroppide järele. Lauludest on võimalik aru saada kui need sul peas on. Kõlarite üürgamisest laulu eristada igatahes pole võimalik.

Helitehnik seina äärde. Aitähh.

Üks kriitikanool tuleb siiski esinejate pihta ka. Pillimeheeste tutvustamine oli arusaadav ja selge, kuid taustalauljate nimedest aru ei saanud. Kas viga selles et vanem meesterahvas tutvustas noori tüdrukuid ja keel läks pehmeks ?

Dagö laulja nimi on väidetavalt <kriiskav häälitsus>. Esimene emotsioon "kumb nüüd shimpansiga suguluses on ?". Välimus igatahes ei reeda. Hiljem on pakutud ka makaaki.

Lõppkokkuvõtes on ikkagi sama arvamus - suur avalik kontsert on kahjulik teie tervisele ja rahakotile.

Samas on palju inimesi, kes käivad ja kiidavad. Kas viga on minus või valitud kontserdites või milles ?

Üks asi veel: Tuleb noor poiss ja kukub meid pildistama. Mitte üldist massi vaid konkreetselt meid. Meetri kauguselt. Ilma küsimata, selgitama. Lihtsalt.

Kas ma olen väga vanamoeline, kui arvan et viisakas oleks enne luba küsida ?