Seekordne loodusmatk viis meie omapärase vihma trotsiva seltskonna kaugele itta vaatama Kurtna järvi. "Kaunis pärl keset tööstusmaastikku" nagu kohalik infotahvel seda nimetas.
Äratus umbes poole öö ajal kell 6, et jõuaks veel võileivad valmis teha, rahva peale korjata ja enne lõunat teiselpool Jõhvit kohal olla. 160+ kilomeetrit tuima autosõitu ja olimegi puhkemaja juures, kus algab ametlik matkarada. Parkla on, aga tähistatud eramaa sildiga. Vaatasime, mõtlesime ja siis küsisime ainsa kohaliku käest, kas tohime seal ikka parkida. Kohalik oli õnneks sõbralik, liputas saba ja haukus nõustuvalt.
Pakkisime kandamid selga ja asusime teele. Alustuseks läksime kohe omadega võssa ja otsustasime matkarada teistpidi läbida. Nägime ilusaid järvi, ehmatasime telkijaid ning tutvusime kohaliku tööstusmaastikuga liivakarjääri näol. Liiva peal märkasime värsket jäljerida, mis mõningase mõtlemise järel hundiks liigitati. Turvatunne süvenes, omad ikkagi.
Kuna me olime selleks ajaks juba loobunud ametlikust matkarajast, siis edasi tuli meil läbida üsna vesist maastikku. Järvede vahele oli nimelt paigutatud ka mõned sood, et oleks rohkem vaheldust. Nägime veel mõnda järve ning Aknajärve juures tegime lõunapausi.
Tuleraua ja taelaga tule tegemine sai eksperimendi korras ära tõestatud, kuid lõkkematerjali niiskuse tõttu tuli lõke teha siiski tikuga. Mis teha, järgmiseks korraks oleme targemad ja võtame hakatuse ise kaasa.
Puust konksuga kalapüügi eksperiment kukkus läbi. Pole eriti kalamehed.
Tule ääres soojenetud ja jalad kuivemaks ümber mähitud võis meie kangelaslik rännak jätkuda. Veel mõned ilusad järved, veidi märga maastikku ja olimegi alguses tagasi. Kokku umbes 20 kilomeetrit.
Oluline järeldus - enne rüüsteretkele minekut tuleb veel tugevasti harjutada, et jõuaks ka relvastust kaasas kanda.
Pilte ka mu seebikarbist.
