Kaardimäng on saatanast ?

Nii väidab vanarahva tarkus, kuid me oleme juba 21. sajandis ja ammu aeg seisukohti uuendada. Näiteks Paranoia ja Munchkiniga.

Üle pika aja Paranoia kaarte käes hoides tutvusin sunniviisiliselt uue ja  seejuures täiesti eestlasliku mängustiiliga - ronija tuleb endaga mutta tagasi tõmmata. Väidetavalt pole samal põhjusel põrgus eestlaste katlal valvureid.

Kõik lõpetasid punases - ehk madalaimal astmel. Kaasaarvatud rühmajuht, kes alustab mängu juba aste kõrgemalt kui teised. Vahepeal jõudsin küll ära käia rohelisel (alt 4.), kuid siis hakkas punaste kommunistide hord ülesandeid saboteerima ning seltsimees rühmajuht aitas neid igati kaasa.

Lohutuseks võitsin ära järgnenud Munchkini vooru, kuigi see on igavam mäng kui Paranoia.

Munchkini eelis on suure hulga laienduste olemasolu, mis võimaldab tekitada koomilisi kooslusi. Näiteks fantasy-western, mida mängisime pühapäeval peale Maskeraadi (milles ma ka kirjutan mingi hetk, kui mõtted paika saavad).

Outlaw kutsub appi sherifi ja see lähebki ! Vastas 3 kolli (tase 44) varandusliku seisuga 10. Ausate kodanike jõupingutustele vaatamata õnnestus neil siiski ellu jääda ja varandus omavahel "õiglaselt" ära jaotada. Sherif sai sellest hunnikust lausa 2 :) Teinekord mõtleb ehk enne järele kui ausate kodanike arvamust eirama hakkab. Selle mängu ta muidugi võitis ... aga tulevikus ...