Suvine nädalavahe

Peale reedest kella 2ni veninud tööpäeva oli täiesti õigustatud omada sellist suvist sooja päikeselist nädalavahetust.


Laupäeval Lihulasse mõisa ümbruse maastikku taasülevaatama. Sedasama, kus me juba kaks mängu oleme teinud. Usalda, aga kontrolli.
Enne kui keegi mingeid kõlakaid hakkab levitama: ei, me ei hakka uut mängu korraldama.
Koht on ikka sama võimalusterohke ja potentsiaalselt palju rahvast mahutav. Saab olema huvitav.
Näiteks 1220 aastal anti seal rootslastele nüplit. 500 neist olevat sinna jäänudki.

Õhtul avasime pidulikult rannahooaja Perakülas. Vesi on juba vedel ometigi.

Ilus koht, aga mets on nii kuiv et isegi puud tolmavad. Kohalikud kaitsealatädid käisid isegi hoiatamas, et metsas viibimine on keelatud. Rannas ujuda võib, aga metsa ööbima jääda ei tohi.
Vihterpaluni (Eesti metsapõlengute pealinn) on kiviga visata ja alles saadi seal põleng kontrolli alla. Järgmine võiks nüüd oodata natuke. Mõned aastad näiteks.

Kes pole veel vette jõudnud (bassein ja tiik ei loe) siis aega on - rannahooaeg lõpeb alles oktoobris, kui vesi jälle tahkemaid vorme hakkab võtma.


Pühapäevane päev möödus taplemise tähe all. Lastekaitsepäev Sauel. Raskes rauas lageda platsi peal päikese käes üksteisele sinikate tekitamine. Väsitav ja dehüdreeriv ettevõtmine. Neiud veega olid väga populaarsed.
Kahjuks rikkusid õhtujuhid meie tavapärase loomingulise etenduse oma mölaga ära. Eelmine aasta Varbolas oli parem.
Muidu möödus üritus tavapäraselt. Varustus vaatamiseks katsumiseks väljas, juttu juurde kui kuulajaid on ja hoolitseda et agaramad üksteisel päid pooleks ei löö.
Õhtul jälle merre jahtuma. Mingi traditsioon hakkab tekkima.